Montenegrot reklaamitakse selliste sõnadega: 

Kuulsin mingi päev sellist laulu, kus olid sellised sõnad. Täpselt nii ongi.

Mind ajendas seda teemat puudutama puhtalt see, millega ise olen oma elus kokku puutunud. Mitte küll liiga palju, aga loetud korrad. Need mõlemad korrad on mulle öeldud, et sa ei ole see “maha ja taha” naine, keda ainult korra paneks ja enam kunagi ei kohtuks. 

Kas olete sama mõelnud, et tegelikult saab isegi sinu jaoks täiesti võõra inimese kohta niivōrd palju välja lugeda pelgalt sellest, mida ja kuidas ta teeb oma sotsiaalmeedia-kontodel. See on mul juba nagu uueks harrastuseks/hobiks saanud. Muudkui vaatad ja imestad.

Mulle sattus täna juhuslikult ette mingi suvaline pilt instagramis, kus naine istub last imetades põrandal, rinnad ripakil, püksis side jms. Panin selle siia ka. Saate isegi imetleda. Mind ajas see ühest küljest käima ja teisest küljest iiveldama. Samas saan õnneks tulla oma blogisse ja siin kõik endast välja kirjutada 😀

Millegipärast mõtlesin, et tänase postituse pealkirjaks sobiks hästi ühe mu lemmikuma loo pealkiri Taukari repertuaarist.

Olen sellest ka varasemalt rääkinud. Aga panen siia ka mõned mõisted kirja, kui keegi veel ei teadnud.

Olen märganud, et viimasel ajal suudan väga paljude asjade puhul mitte reageerida. Just sellistele asjadele, mis vaid mõned tühised kuud tagasi oleksid võinud mind ulme kettasse ajada. Nagu ma alles hiljuti oma instagrami storys mainisin, siis viimasel ajal ma ei taha ega viitsi enam tühiste asjade peale oma energiat raisata. Siinkohal on paslik meelde tuletada üht väga väga toimivat videot, mida mulle kunagi üks ammune tuttav jagas. Olen tänulik talle selle eest.