Elu on mulle õpetanud üht väga selget tõde: kui ütled mehele, et ta lõpetaks mingi naise jälgimise sotsiaalmeedias, siis pane end valmis selleks, et just seda naist hakatakse veelgi rohkem jälgima. Nii silmadega kui mõtetega. Nii huvi pärast kui lihtsalt trotsist.

Kuna ma pole umbes täpselt sada aastat siia mitte midagi kirjutanud, siis mõtlesin, et äkki oleks aeg. Vaatasin kiirelt oma eelmise aasta kokkuvõtet ja seal ma kirjutasin, et tahaks rohkem blogisse kirjutada, aga mulle tundub, et läks täpselt vastupidi. Ma ei oskagi öelda, mis selle põhjuseks on. Äkki see, et üha rohkem tunnen, et ma ei taha oma isiklikke mõtteid teistele avaldada. Pole vaja, et mingid inimesed täpselt teaksid, mida ma millestki mõtlen või arvan. Varem oli mul sellest üsna savi, aga just viimasel aastal on kuidagi vastumeelne üldse enda arvamusi ja mõtteid suurema auditooriumiga jagada. Niisama tilulilust ala ilurituaalidest ja toitumisharjumustest ma vapsee ei viitsi kirjutada. Kuna mind ennast…

Montenegrot reklaamitakse selliste sõnadega: 

Mulle sattus täna juhuslikult ette mingi suvaline pilt instagramis, kus naine istub last imetades põrandal, rinnad ripakil, püksis side jms. Panin selle siia ka. Saate isegi imetleda. Mind ajas see ühest küljest käima ja teisest küljest iiveldama. Samas saan õnneks tulla oma blogisse ja siin kõik endast välja kirjutada 😀

Isegi kui ma ise ei ole selleks midagi teinud, et peamiseid uudistekanaleid jälgida, siis saan pidevalt kõnesid erinevatelt portaalidelt ja lehtedelt, kuidas ma peaksin kasutama võimalust ja neid tellima. Isegi täna helistati mulle ühest väljaandest ja alustati kõne “Tere, kas Merle?” Kui inimene, kes on palgatud tegema müügitööd ja ei oska isegi lugeda, siis sorry, aga ma ei taha isegi viisakas sellise persooniga olla. Vastasin talle, et ei ma ei ole Merle ja siit telefonilt te Merlet ei leia ka. Vastas uuesti, et “no olete ju Merlee või mis?” Sorry tõesti ei ole ka Merlee. Ütlesin talle, et võib-olla enne helistamist proovite lugema õppida, kui see palju palutud ei ole…

Ma olen kunagi korduvalt Rootsi kruiisidel käinud, aga viimati koos eksabikaasaga ja ma pakun, et umbes 10a. tagasi, kui mitte rohkem. Võin muidugi ka eksida. Mul ema käis paar nädalat tagasi ja siis esines laeval Koit Toome. Kui vaatasin, et kes sinna veel esinema tulemas on ja märkasin Shanonit, siis oli kindel laks, et tuleb minna. Eriti pikalt mõtlema ei jäänudki. Selline natuke pikem nädalavahetus ilma lapseta peale 11 kuud temaga 24/7 koos olemist, tundus samuti tore mõte. Õnneks oli mul vōimalus sättida laps sinna, kus tal samuti hea ja turvaline. Väike vaheldus ka temale. 

Alles nüüd, kui laps 11-kuune, olin ma siis esimest korda temast öösel eraldi. Tegelikult nüüd millalgi tundsin, et ehk on sellist aega ka korraks vaja. Aega, kus ma saan jälle naiseks olemisele keskenduda ja korraks emarolli (üheks õhtuks) veidi kõrvale jätta. Tean, et laps on parimates kätes, seega muretsema ei pidanud sekundikski. Mis tunded mind siis valdasid?

Olen viimastel päevadel ikka saanud selliseid küsimusi.

Pole juba pikemat aega millestki kirjutanud. Mõtlesin, et oleks aeg midagi kirja panna. Aasta hakkab vaikselt lõppema ja võtaks selle siis kuidagi omalt poolt kokku.