Kuna ma pole umbes täpselt sada aastat siia mitte midagi kirjutanud, siis mõtlesin, et äkki oleks aeg. Vaatasin kiirelt oma eelmise aasta kokkuvõtet ja seal ma kirjutasin, et tahaks rohkem blogisse kirjutada, aga mulle tundub, et läks täpselt vastupidi. Ma ei oskagi öelda, mis selle põhjuseks on. Äkki see, et üha rohkem tunnen, et ma ei taha oma isiklikke mõtteid teistele avaldada. Pole vaja, et mingid inimesed täpselt teaksid, mida ma millestki mõtlen või arvan. Varem oli mul sellest üsna savi, aga just viimasel aastal on kuidagi vastumeelne üldse enda arvamusi ja mõtteid suurema auditooriumiga jagada. Niisama tilulilust ala ilurituaalidest ja toitumisharjumustest ma vapsee ei viitsi kirjutada. Kuna mind ennast…

Montenegrot reklaamitakse selliste sõnadega: 

Kuulsin mingi päev sellist laulu, kus olid sellised sõnad. Täpselt nii ongi.

Mind ajendas seda teemat puudutama puhtalt see, millega ise olen oma elus kokku puutunud. Mitte küll liiga palju, aga loetud korrad. Need mõlemad korrad on mulle öeldud, et sa ei ole see “maha ja taha” naine, keda ainult korra paneks ja enam kunagi ei kohtuks. 

Kas olete sama mõelnud, et tegelikult saab isegi sinu jaoks täiesti võõra inimese kohta niivōrd palju välja lugeda pelgalt sellest, mida ja kuidas ta teeb oma sotsiaalmeedia-kontodel. See on mul juba nagu uueks harrastuseks/hobiks saanud. Muudkui vaatad ja imestad.

Mulle sattus täna juhuslikult ette mingi suvaline pilt instagramis, kus naine istub last imetades põrandal, rinnad ripakil, püksis side jms. Panin selle siia ka. Saate isegi imetleda. Mind ajas see ühest küljest käima ja teisest küljest iiveldama. Samas saan õnneks tulla oma blogisse ja siin kõik endast välja kirjutada 😀

Millegipärast mõtlesin, et tänase postituse pealkirjaks sobiks hästi ühe mu lemmikuma loo pealkiri Taukari repertuaarist.

Olen sellest ka varasemalt rääkinud. Aga panen siia ka mõned mõisted kirja, kui keegi veel ei teadnud.