Reedel käisime siis Symi saarel, laupäeval Marmarises ja pühapäeval Lindoses. Tegelikult kõik tripid sujusid õnneks ilma igasuguste viperusteta. Mulle meeldis Symi saar väga.  Selline väike “Kreeka veneetsia”, kuigi pean ütlema, et oli ka häirivaid faktoreid. Nimelt selline tunne, et kogu aeg oled rolleritel ja autodel ees. See on nii pisike saar, aga selle eest rollereid, mis kogu aeg pinisevad ja kihutavad on liiga palju. Peab hoolikalt vaatama, et kellelegi ette ei jää, kuna nad sõidavad ka majade vahel pisikestel teedel jne. Kütusehais on pidevalt ninas. 

Kirjutasin eelmises postituses, et lend läks hästi, aga ilmselt see kodusest rutiinist välja tulek, lendamine jms olid beebi jaoks kokku ikkagi liiga palju emotsioone ning võõras kohas uinumine oli tema jaoks pigem raskendatud. Järgmisel päeval püüdsime teda rohkem vankris pikali hoida ja mitte liiga palju emotsioone tekitada. Tundub, et kohanes kiirelt, sest 2 järgmist õhtut ja ööd olid juba nagu kodus. Viimane toitmine ja junsu uinus koheselt. Magas rahulikult terve öö piiksugi tegemata. Kuna talle toodi hotellituppa üsna suur reisivoodi, siis see oli tema jaoks võõras. Panime talle ümber mitu patja ja tundub, et see aitas. 

Tegelikult mõtlesime juba kevadel, et tahaks kuskile minna, aga kuna siis oli beebsu alles 2-3 kuune, ei hakanud veel minema.