“Ma pole kunagi Egiptuses käintttt”.

Üritan kõike meenutada mingite oma piltide järgi, aga kõigest ka pilte pole. Tean vaid seda, et juba kohe deitimise alguses häiris mind asjaolu, et kui sa mind endale ca 19-20 ajal külla kutsud ja ma ca 22-23 lahkun, siis miks sa istud vahetpidamata telefon näppus?! Kuidagi solvav tundus see. Arvestades eriti seda, et kui sul on “värske suhe”, siis võiks natukenegi ju pingutada või midagi. Jah, on paslik küsida, et miks sa üldse suhtlesid edasi ja mida praegu vingud, aga ma kogu aeg lootsin. Fcking KOGU AEG! Isegi peale hulle asju. Aga tundub siiski, et lootus ongi vaid lollide lohutus.