Ühesõnaga jah. Ma ei tea, mis jama see on, aga kogu see pull ümber junsu söömise ajab juba vaikselt mind ka stressi. Esialgu mõtlesin, et äkki toidan teda liiga sagedasti (iga 3h tagant) ja tal pole kõht tühi vms. Nüüd olen seda muutnud ja venitasin vahed 4h peale. Siis peaks justkui söögikoguseid ka tõstma, aga mul ei ole mõtet, kui ta ei taha isegi seda kogust, mis enne andsin. Varem sõi junsu 3x päevas lisatoitu 50-60g ning lisaks iga kord 160ml piima. Hommikul kohe tõustes sai ainult piima ca 200ml ja õhtul enne uinumist samamoodi. Hommikul pole kunagi olnud mingit jamamist selle piimaga, et ta ei tahaks vms. Januga jõi…

Mainisin oma üleeilses storys, et pole enda beebile lutti andnud. St. ostsin igaks juhuks, kuna olen siiski “first time mom” ja ka mina millegipärast arvasin, et äkki on vaja. Samas, kui laps isa seda nägi, siis ei arvanud ta sellest midagi head. Ütles, et kole on see asjandus suus ja pigem ei olnud positiivselt meelestatud. Ütles vist isegi pool naljaga, et viska ära see junn 😂

Vot see on küsimus, mida ma saan väga tihti inimestelt, kes siis mu beebit kohtavad. Näiteks tänagi, kui üks minu instagrami jälgija (kellel endal 3 last), käis mult rulluiske ostmas. Imestas, et kas saangi rahulikult nüüd 3h jalutada nii, et laps on vankris. Vastasin, et jep. Piisab paar korda temaga natuke jutustada, vend naeratab ja on üli heas tujus või tudub. Ja nii me jalutamegi. Minu jälgija jagas aga enda kogemust, et ta ei saanudki kellegagi koos jalutamas käia, sest tal oli pigem piinlik, sest tema laps kogu aeg röökis.

Väga lihtne. Ma ei taha teda mitte kellegagi eriti jagada. Ta on nii ilus, armas, nunnu, et tahan teda vaid endale hoida. Väga vähestel on õnnestunud teda näha. Isegi, kui ma poes käin või valgusfoori taga seisan, siis mul on mingi kiiks – ei taha, et võõrad vaataksid. Miks nad peaksid 😀

Tänases postituses kirjutan sellest, kuidas möödus minu rasedus ning varsti juba ca 5 kuud emana.