Igaühe lapsepõlvekogemus on omamoodi. Haavatud perekondi on meie seas aga palju, kusjuures kaotused ulatuvad emotsionaalsest turvatundest kuni armastatud pereliikmeni välja. Sellistes peredes kipuvad võimust võtma häbitunne, jõuetus, süüdistused ja valed. 

Kusjuures täiesti elust enesest ja mitte eriti kaugelt ei pea sellist kurba tõsiasja otsima.

Pidevalt korrutatakse, et ära hüppa ühest suhtest teise ja endale peaks andma aega olla vahepeal ka üksi. Mina kunagi ei osanud üldse üksi olla, mis on ka üsna loogiline arvestades seda, et ma olin alates 15-aastasest saadik püsisuhtes, mis kulmineerus mingi hetk ka abieluga. Öeldakse, et n-ö eelmisest suhtest üle saamiseks läheb aega umbes pool selle kestusest. See on jõhkralt pikk aeg tegelikult. Kujutate ette, et ma oleksin pidanud ideaalis 8,5a olema üksi ja “taastuma”?!

Kahjuks ei ole kōikidel inimestel head kavatsused, isegi kui see algselt nii võib tunduda. Sellised inimesed oskavad väga hästi oma tegelikke kavatsusi alguses varjata. Mõni hiilib salakavalalt su ellu, et hiljem sinu pealt n-ö “kasu lõigata”.