Nagu me teame, siis tänapäeva suhteid ei ole enam sellised, et “kuni surm meid lahutab”.

Eile juhuslikult nägin sellist videot, kus naine shoppas koos oma kaaslasega ja video pealkirjaks oli ala “shoppamine nartsissistiga”. See video meenutas 1:1-le mu eelnevat elu. Kusjuures mõlema eelmise partneriga. Esimese puhul ei olekski osanud kahtlustada, et ka see võis olla “vorm” vaimsest vägivallast. Kuigi kui neid seikasid oma elust nüüd hiljem tutvusringkonnas jutuks olen toonud, siis kõigil on suud ammuli.

Mõned päevad tagasi jõudis minuni info, et üks indiviid otsib jälle mu reaktsiooni ja tähelepanu. Õnneks või kahjuks ei olnud mul mingisugust viitsimist sellega siis tegeleda, aga mõtlesin, et kirjutan oma blogis sellest natuke.

Igaühe lapsepõlvekogemus on omamoodi. Haavatud perekondi on meie seas aga palju, kusjuures kaotused ulatuvad emotsionaalsest turvatundest kuni armastatud pereliikmeni välja. Sellistes peredes kipuvad võimust võtma häbitunne, jõuetus, süüdistused ja valed. 

Kusjuures täiesti elust enesest ja mitte eriti kaugelt ei pea sellist kurba tõsiasja otsima.

Ma pole mõnda aega antud teemat puudutanud, sest lootsin, et äkki inimene tuleb mõistusele või kui ise ei tule, et keegi äkki aitab tal selle õigesse kohta loksutada, aga tundub, et ikkagi lootus on lollide lohutus.

Üks vana tuttav (meestrahvas) üritas mind hiljuti selles veenda. Tuletan meelde, et ta ise on oma naisega olnud 17 aastat paarisuhtes. Ma ei taha teada, mis seal toimunud on, kui ta seda mulle väita üritas. Esiteks rääkis ta mulle, et tema teab mitmeid vendi, kellel on pere siin ja pere Lätis. Käiakse paarinädalastel “komandeeringutel” ja tegelikkuses käiakse siis ühe ja teise pere juures. Neid samasuguseid “linnalegende” olen ise samamoodi Soome-meeste kohta kuulnud. No nende meeste siis, kes Soomes “küprokid” on. Usun, et mingi tōetera võib seal isegi sees olla, aga arvan, et iga naine, kelle mees välisriigis töötab, ei pea ka nüüd põdema hakkama. 

Miks ei võiks kõik lahkuminekud olla nö “ilusad ja sõbralikud”, kui nii üldse saab öelda. Millest see sõltub? 

Teema, mis võib-olla osade jaoks piinlik ja tabu, aga samas leian, et ülioluline. Kumbki sugupool ei peaks kehva seksiga leppima, aga kuna ma ise olen naine, siis on lihtsam rääkida n-ö naiste eest. 

Pidevalt korrutatakse, et ära hüppa ühest suhtest teise ja endale peaks andma aega olla vahepeal ka üksi. Mina kunagi ei osanud üldse üksi olla, mis on ka üsna loogiline arvestades seda, et ma olin alates 15-aastasest saadik püsisuhtes, mis kulmineerus mingi hetk ka abieluga. Öeldakse, et n-ö eelmisest suhtest üle saamiseks läheb aega umbes pool selle kestusest. See on jõhkralt pikk aeg tegelikult. Kujutate ette, et ma oleksin pidanud ideaalis 8,5a olema üksi ja “taastuma”?!