Mitte keegi muu ei saa meie elus midagi muuta peale meie enda. Me kõik peaksime suutma üks päev end vähemalt nii palju kokku võtta, et suuta endale ja ka teistele tunnistada, et jah sorry eksisin. Tegin vea, aga ma vähemalt proovin iga järgnev päev olla parem, kui ma olin eile. Teha paremini kui ma tegin varasemalt.

Kes tunneb end ülaltoodud kirjeldusest ära? Mulle tundub, et mingite inimeste elutööks ja uueks ametikohaks ongi saanud kitseks olemine. Kui temaga arvamused ei ühti, siis lähen panen kitse. Kui talle midagi ei meeldi, siis lähen panen kitse jne. Inimestel pole enam mitte midagi muud teha kui saaks ainult teistele si**a keerata. Kes kõvemini ja paremini oskab. Ma võiksin ka iga päev umbes kümme kaebust inimeste peale teha, et neile si**a keerata, aga siiani olen säilitanud inimlikkuse. Kahjuks tundub, et enam ka mitte kuidagi teisiti ei saa ja tuleb vist ka kitseks hakata. See juba eestlaste rahvusspordiks saanud. Muudkui käime ja kaebame. Näiteks endal ei ole dokumendid ettevõttes korras, siis lähen…

Mis on sõnavabadus?

Paljud küsivad, et miks ma ikka mainin või kirjutan ühest persoonist, aga palun öelge mulle, mis ma peaksin tegema, kui jätkuvalt mind selle inimese lollustega kursis hoitakse? 

Tulime 23.10.23 oma reisilt tagasi ja kohe sellel ööl juhtus nii, et beebs iga kahe tunni tagant nuttis. Öösel oli tunda, et ta on väga kuum. Hommikul kui kraadisin, siis oligi palavik 38. Panin kohe efferalgani küünla (80mg), mis mul juba ammu oli koju varutud. Päeva peale läks beebi olemine üha kehvemaks ja nii kurb oli teda sellises olekus näha. Hakkasin lausa ise nutma. Kreios, kes alati nii rõõmus ja energiline poiss, oli täiesti energiast tühi. Õnneks ta ikka sõi ja jõi piima, see oli vähemalt kergendus, aga õhtuks läks asi üha hullemaks. Ma ei ole see, kes tahaks iga asja peale kiirabi kutsuda, aga kui laps ainult magas ja…

Tegelikult on päris jube kui sind arvustavad inimesed, kes ei ole päevagi su elu elanud ja ei tea tegelikult millega sa pead igapäevaselt rinda pistma. Eks me kõik kipume seda aeg-ajalt tegema ja pole ma ka ise selles osas 100% puhas. 

Ma ei tea, kas ma üksi olen mingi imelik, aga mina ei taha eriti palju inimesi enda koju lubada. Välistatud oleks, et kodust, kus ma parasjagu elan, saaks mingi läbikäiguhoov. Mina olen alati olnud see, kes pigem läheksin teiste juurde, aga oma koju eriti kedagi ei taha. Näiteks kui teismeeas korraldati “koduläbusid”, siis ma ei oleks kujutanud ette, et mina neid oma kodus oleksin teinud. Mitte iialgi. Kodu on püha paik. 

Hetk tagasi helises mul telefon ja tädi teiselpool toru teavitas, et tema on kuskilt kuramuse uuringust (ala statistikaamet vms). Tahtis mingit kultuuri vms. uuringut läbi viia. Teatasin tädikesele, et mul tõesti ei ole mingit soovi, ega tahtmist kuskil uuringus osaleda ja rääkida ka ei saa, ega viitsi, ega taha, kuna beebi magab ja ma ei soovi, tema und häirida. 

Ma natuke olen siin juba rääkinud mida ma sellistest arvan. Seda siis enda kogemuse põhjal. Mina muidugi keskendusin oma postituses psühholoogidele ja terapeutidele, sest no nendest muudest, keda siin tekib nagu seeni peale vihma ei olegi ju eriti midagi rääkida. Ütlengi otse, et minu arvates lollidelt ja naiivsetelt raha ära võtmine. Puhtalt minu arvamus ja mul on õigus selleks. 

Kõige naljakam kui siirusest, armastusest ja headusest räägivad inimesed, kellel praktikas ja reaalses elus nende sõnade tähendusest vähimatki aimu pole. Huvitav, et just sellised inimesed, kes ise nende sõnade vastandid on, kipuvad neid kasutama. Inimene, kes siin maailmas ei armasta mitte kedagi. Ilmselt isegi ennast mitte, kui lörtsib end iga teisega siin maamunal. Alles hiljuti kuulsin, et just naisterahval on väga oluline vaadata, keda endale füüsiliselt lähedale laseb, sest need inimesed jäävad vähemalt viieks aastaks sinu energia-välja.