Ma olen kunagi korduvalt Rootsi kruiisidel käinud, aga viimati koos eksabikaasaga ja ma pakun, et umbes 10a. tagasi, kui mitte rohkem. Võin muidugi ka eksida. Mul ema käis paar nädalat tagasi ja siis esines laeval Koit Toome. Kui vaatasin, et kes sinna veel esinema tulemas on ja märkasin Shanonit, siis oli kindel laks, et tuleb minna. Eriti pikalt mõtlema ei jäänudki. Selline natuke pikem nädalavahetus ilma lapseta peale 11 kuud temaga 24/7 koos olemist, tundus samuti tore mõte. Õnneks oli mul vōimalus sättida laps sinna, kus tal samuti hea ja turvaline. Väike vaheldus ka temale. 

Alles nüüd, kui laps 11-kuune, olin ma siis esimest korda temast öösel eraldi. Tegelikult nüüd millalgi tundsin, et ehk on sellist aega ka korraks vaja. Aega, kus ma saan jälle naiseks olemisele keskenduda ja korraks emarolli (üheks õhtuks) veidi kõrvale jätta. Tean, et laps on parimates kätes, seega muretsema ei pidanud sekundikski. Mis tunded mind siis valdasid?

No kaval oleks olnud panna ka pealkirjaks, et Maarjamaa suurim draama ilmselt.

Olen viimastel päevadel ikka saanud selliseid küsimusi.

Pole juba pikemat aega millestki kirjutanud. Mõtlesin, et oleks aeg midagi kirja panna. Aasta hakkab vaikselt lõppema ja võtaks selle siis kuidagi omalt poolt kokku.

Miks on nii, et osad inimesed arvavad, et nendele on nagu absoluutselt kõik lubatud, aga teistele mitte? Üks konkreetne indiviid käitub ise täpselt enda sõnadele ja tegudele vastu. Linnapealt on korduvalt kuulda olnud mismoodi mitte ükski naistuttav isegi ei tohi tema eksmeeste poole vaadata, ega isegi mitte nendega sõbratasemel suhelda. Koheselt on draama, blokid ja riid. Aga mida tema ise teeb? Kirjutab veel oma soperdises kuidas minu eksid ei ole minu omandid. Ise pole seda lugenud, aga mulle saadeti leht, kus kirjutas minust. 

Mitte keegi muu ei saa meie elus midagi muuta peale meie enda. Me kõik peaksime suutma üks päev end vähemalt nii palju kokku võtta, et suuta endale ja ka teistele tunnistada, et jah sorry eksisin. Tegin vea, aga ma vähemalt proovin iga järgnev päev olla parem, kui ma olin eile. Teha paremini kui ma tegin varasemalt.

Kes tunneb end ülaltoodud kirjeldusest ära? Mulle tundub, et mingite inimeste elutööks ja uueks ametikohaks ongi saanud kitseks olemine. Kui temaga arvamused ei ühti, siis lähen panen kitse. Kui talle midagi ei meeldi, siis lähen panen kitse jne. Inimestel pole enam mitte midagi muud teha kui saaks ainult teistele si**a keerata. Kes kõvemini ja paremini oskab. Ma võiksin ka iga päev umbes kümme kaebust inimeste peale teha, et neile si**a keerata, aga siiani olen säilitanud inimlikkuse. Kahjuks tundub, et enam ka mitte kuidagi teisiti ei saa ja tuleb vist ka kitseks hakata. See juba eestlaste rahvusspordiks saanud. Muudkui käime ja kaebame. Näiteks endal ei ole dokumendid ettevõttes korras, siis lähen…

Mis on sõnavabadus?

Paljud küsivad, et miks ma ikka mainin või kirjutan ühest persoonist, aga palun öelge mulle, mis ma peaksin tegema, kui jätkuvalt mind selle inimese lollustega kursis hoitakse?