“Viinavaras, tahad viinasokke teha minu kulul!!! Manipulaator!!! Ainult viina pärast minuga koos olidki!!!”

22.09.22 oli siis see päev, kui ma teavitasin “spermadoonorit” (edaspidi doonor või eostaja), et sooviksin rasedusega seoses niptify testi teha. Kõik muud testid olid küll korras, aga parem ikka karta, kui kahetseda. Südamerahu eelkõige. Tema ütles, et pole vaja teha. Tema esimesele lapsele küll mingeid teste ei tehtud ja tema kasvas üldse mingites vanades asjades/vankrites ja blabla. Mis see siia puutub? Aastaid on 12 sellest möödunud ja siis oli ta 18-aastane. Finantsvõimekus võiks nagu selle aja peale olla tõusnud või mis?! Ja üldse kuidas see minu lapsesse puutub, kuidas või milliste asjadega tema kasvas?! Justkui, et kuna siis ei olnud neil raha lapsele uusi asju ja teste võimaldada, siis “karistame” nüüd kõiki järgmisi lapsi ka. Või just minu last, sest mind ta vihkab. Ja siis järsku lambist teatab, et tema nüüd broneeris mulle ise aja kuskile lasnamäele. Minuga konsulteerimata. Aga äkki mulle ei sobi see kell? Lisaks oli ta otsinud kõige odavama koha kuskil lasnamäel, kus töötavad üldiselt vaid vene keelt kõnelevad inimesed. Kahjuks nii võib minna pool informatsiooni “kaduma”. Kui juba minna, maksta ja teha, siis ikkagi korralikus kohas. Näiteks ITK-s.