Minu kogemus erinevate terapeutide, psühholoogide, raseduskriisinõustajate, paariteraapiate ja vabastava hingamisega.
Esimest korda elus puutusin kokku paariteraapiaga 2021 kevadel. See oli siis juba see aeg, kui olin otsustanud pika kooselu/abielu lõpetada. Meie ühised tuttavad (eriti naispool) käis mulle peale, et minge ikka paariteraapiasse ja püüdke päästa, mis päästa annab. Usun, et ta soovitused olid siirad ja heast tahtest. Mõtlesime, et kaotada pole midagi. Eriti oli sellest isegi huvitatud minu abikaasa. Ma nüüd ei mäletagi, kas esimesed korrad pidime maksma või saime kohe tasuta. Igatahes lõin googlesse paariteraapia ja psühholoog ja leidsin kusjuures pildi jägi meile sobiva. Tundus meeldiv ja selline, kelle juurde tahaks minna. Sisetunne teadis – oligi meeldiv. Kahjuks jõudsime seal vist vaid paar korda käia, kui ma sinna enam ei läinud, sest hakkasid “uued tuuled” puhuma. Tänaseks julgen kindlalt väita, et see oli üks suur viga. Oleksin ikkagi pidanud edasi käima ja “uusi tuuli” ignoreerima. Ma poleks pidanud kogema 2 aastat sellist õudust, nagu kogesin. Samas nagu öeldakse…kõigel on mingi põhjus. Ju mul oli vaja seda õudset ja rasket kogemust siin elus.
3 Comments
Merx
Minu kogemus nende terapeutidega on täpselt samasugune.
Enamasti 1 max 2 korda käin sama juures pärast mida ma mõtlen, et mul ei ole enam midagi öelda.
Kõige kasulikuma kogemuse ma leidsin läbi betterhelp, see on onlines.
Sealt sai palju infot, et endaga tööd teha.
Kindlasti keskmisest teadlikumal inimesel pole seal teraapiates väga midagi teha, kuid jah minna vb tasuks kui on mingi olukord millele ise ei oska lahendust leida, et see olukord väiksema kahjuga lahendada.
Pigem jah soovitaks suhtlemist ja niisama muid kursusi ja info allikaid kui teraapiad, kuid mõni visiit meelerahuks.
Naer kui nö terapeut on noorem
admin
No jumal tänatud, et siis ma pole ainuke, kes nii arvab ja tunneb.
Ega need terapeudid ei paku sulle ju lahendusi. Nad isegi ei tohiks öelda, et tee nii või naa. Ikkagi lõpuks teeb omad otsused igaüks ise.
Maarja
Minu kogemus.
Ma usun, et tõeliselt hea ja endale sobiva terapeudi leidmine võib olla totaalne kadalipp ning vaimse tervise jamades olles ekstrakurnav. Mõnikord on sellist tuge aga kindlasti vaja, kuid omaltpoolt peab samuti toetama elustiili, soovil/vajadusel ravimitega jne. Mina sain ka “solgutatud” läbi mitme erineva inimese ja mul oli raske usaldada oma asju täiesti võõrale ja üritada anda arusaadavalt edasi totaalset segadust enda sees. Mulle tundus, et kui ma ei suuda maksimaalselt hästi edasi anda asju, millest ise ka aru ei saanud, siis jään vajalikust abist ilma ja sellest tekkis lisastress. Aga ei tahtnud enam üksi olla selle pasa sees, kuna vahepeal läks asi ikka väga hulluks. Kõige rohkem kartsin lootusetusetunnet, et läheb veel hullemaks, kui ei leia terapeudiga head klappi. Sel ajal olin ikka nii haavatav, et katsu sa öelda midagi “valesti”. Aga ühesõnaga, teraapia üksi ei pruugi midagi muuta ja kogu see tervenemine on kombinatsioon paljudest muutujatest. Ja töö ei saa ju tegelikult kunagi otsa.
Usun, et on olemas ülihäid eksperte, aga inimesed on nii-nii erinevad, et selle endale õige leidmine võibki olla raske ja samamoodi on raske ka töö iseendaga, nii et kindlasti on okei vahepeal paus võtta ja lihtsalt omal käel vaimse tervise baasasjadega tegeleda (uni, liikumine, rohud, kui tarvitad jne). Vajadusel kindlasti võtta kontakti oma arsti/psühholoogi vm vaimse tervise professionaaliga, kui jälle väga jamaks minemas.
Kuigi mina ei ole tänaseni leidnud oma terapeudist supermatchi, olen saanud siiski perspektiivi ja lootust edasiliikumiseks, valideerimist, ka no-shit-sherlock elustiilinõuandeid (mis, tuleb tõdeda, päriselt proovides ja kannatlikult järjepidevalt rakendades on loonud märgatava muudatuse), lisaks antidepressandid aastatepikkusest “laastamistööst” räsitud ajule uue hoo sisselükkamiseks. Ja samas olen tänulik juba selle eest, et need professionaalid on mind vastu võtnud, mulle aja leidnud ja oma ressursside piires mind toetanud, et ma ei peaks tundma end täiesti üksinda. Kõige selle läbielatu tulemusena olen parem tugi nii endale kui teistele ja teen selle kallal ka tööd, et olla jätkuvalt , AGA samas ka tunnistades omaenda limiite ja piiratud ressursse. Iialgi enam ei taha pisendada ega tühistada kellegi vaimse tervise probleeme, kuitahes tühised need ei tunduks, sest tean, mis tunne on täielikus põrgus elada ja leinata oma vaimsele tervisele kaotatud unistusi, potentsiaali ja mõeldes, kas üldse saab siit edasi minna. Mõistan täna, kui palju on olemas erinevaid ärevushäireid ning muud p*ska. Kõigi kogemus on nii unikaalne. Ma ei saa mitte kunagi täielikult mõista, aga ma saan mitte hukka mõista ja olla turvaline isik, kellele jagada. Ühiskonnana on ka pikk tee minna, et kõigil oleks vaimselt turvaline olla ja jagada. Loodetavasti jõuame sinna mitte liiga kauges tulevikus 🙂