Kindlasti on kõik kuulnud sellisest “toredast” kohast – elus kibestunud enda elu mitte omavate harimata laudanaiste ja -meeste sõnavaraga inimeste peatuspaik, kus valatakse pa*arahega üle iga vähegi silmapaistvam ja tegusam inimene. Eks ikka loobitakse si**a ju nende pihta, keda tegelikkuses kadestatakse ja endast paremaks peetakse. Igavatest, koledatest inimestest ei viitsi keegi kirjutada, ega rääkida, sest kes nende peale kade on? Õige vastus on, et mitte keegi. Nii madalate inimestega samale tasemele pole iial mõtet langeda, et sellistele hakata midagi musta valgeks rääkima. Mõttetu tegevus. Keskmine “perekoolikas” on nagunii nii loll, et ei jaga ei ööd, ega mütsi tegelikkuses millestki, aga on kõige “targemad” asjapulgad igas teemas kommenteerima ja oma arvamust…

Nii, et andke aga kuuma ja kritiseerige terviseks, siis mina pingutan iga päev, et olla parem, peenem, ilusam, rikkam. 😂 Tuleb mulle ainult kasuks. Kui kõik kiidaksid, siis ma jääksin ju mugavustsooni pikutama ja ei viitsiks enam midagi teha. 

Esimest korda elus puutusin kokku paariteraapiaga 2021 kevadel. See oli siis juba see aeg, kui olin otsustanud pika kooselu/abielu lõpetada. Meie ühised tuttavad (eriti naispool) käis mulle peale, et minge ikka paariteraapiasse ja püüdke päästa, mis päästa annab. Usun, et ta soovitused olid siirad ja heast tahtest. Mõtlesime, et kaotada pole midagi. Eriti oli sellest isegi huvitatud minu abikaasa. Ma nüüd ei mäletagi, kas esimesed korrad pidime maksma või saime kohe tasuta. Igatahes lõin googlesse paariteraapia ja psühholoog ja leidsin kusjuures pildi jägi meile sobiva. Tundus meeldiv ja selline, kelle juurde tahaks minna. Sisetunne teadis – oligi meeldiv. Kahjuks jõudsime seal vist vaid paar korda käia, kui ma sinna enam…