-
Hunt “kodu lähedalt” ei murra. Või siiski?
Miks on nii, et osad inimesed arvavad, et nendele on nagu absoluutselt kõik lubatud, aga teistele mitte? Üks konkreetne indiviid käitub ise täpselt enda sõnadele ja tegudele vastu. Linnapealt on korduvalt kuulda olnud mismoodi mitte ükski naistuttav isegi ei tohi tema eksmeeste poole vaadata, ega isegi mitte nendega sõbratasemel suhelda. Koheselt on draama, blokid ja riid. Aga mida tema ise teeb? Kirjutab veel oma soperdises kuidas minu eksid ei ole minu omandid. Ise pole seda lugenud, aga mulle saadeti leht, kus kirjutas minust.
-
Käitumismustrite murdmine
Igaühe lapsepõlvekogemus on omamoodi. Haavatud perekondi on meie seas aga palju, kusjuures kaotused ulatuvad emotsionaalsest turvatundest kuni armastatud pereliikmeni välja. Sellistes peredes kipuvad võimust võtma häbitunne, jõuetus, süüdistused ja valed.
-
Me kõik teeme vigu, aga tunnista seda ja võta lõpuks vastutus
Mitte keegi muu ei saa meie elus midagi muuta peale meie enda. Me kõik peaksime suutma üks päev end vähemalt nii palju kokku võtta, et suuta endale ja ka teistele tunnistada, et jah sorry eksisin. Tegin vea, aga ma vähemalt proovin iga järgnev päev olla parem, kui ma olin eile. Teha paremini kui ma tegin varasemalt.
-
Mitte eestlane pole eestlasele hunt, vaid eestlane ei ole mitte midagi muud kui üks harilik KITS
Kes tunneb end ülaltoodud kirjeldusest ära? Mulle tundub, et mingite inimeste elutööks ja uueks ametikohaks ongi saanud kitseks olemine. Kui temaga arvamused ei ühti, siis lähen panen kitse. Kui talle midagi ei meeldi, siis lähen panen kitse jne. Inimestel pole enam mitte midagi muud teha kui saaks ainult teistele si**a keerata. Kes kõvemini ja paremini oskab. Ma võiksin ka iga päev umbes kümme kaebust inimeste peale teha, et neile si**a keerata, aga siiani olen säilitanud inimlikkuse. Kahjuks tundub, et enam ka mitte kuidagi teisiti ei saa ja tuleb vist ka kitseks hakata. See juba eestlaste rahvusspordiks saanud. Muudkui käime ja kaebame. Näiteks endal ei ole dokumendid ettevõttes korras, siis lähen…
-
Kas sõna siis on vaba või siiski mitte?
Mis on sõnavabadus?
-
Kui sul on pappi nagu putru, siis oled abikaasa ja issi, kui enam mitte, siis lihtsalt joodik.
Kusjuures täiesti elust enesest ja mitte eriti kaugelt ei pea sellist kurba tõsiasja otsima.
-
Oleme nüüd mingisuguses sellises faasis, kus söök on igav
Ühesõnaga jah. Ma ei tea, mis jama see on, aga kogu see pull ümber junsu söömise ajab juba vaikselt mind ka stressi. Esialgu mõtlesin, et äkki toidan teda liiga sagedasti (iga 3h tagant) ja tal pole kõht tühi vms. Nüüd olen seda muutnud ja venitasin vahed 4h peale. Siis peaks justkui söögikoguseid ka tõstma, aga mul ei ole mõtet, kui ta ei taha isegi seda kogust, mis enne andsin. Varem sõi junsu 3x päevas lisatoitu 50-60g ning lisaks iga kord 160ml piima. Hommikul kohe tõustes sai ainult piima ca 200ml ja õhtul enne uinumist samamoodi. Hommikul pole kunagi olnud mingit jamamist selle piimaga, et ta ei tahaks vms. Januga jõi…
-
Kas soovite tulla ka katsetama mu diivanvoodit?
Paljud küsivad, et miks ma ikka mainin või kirjutan ühest persoonist, aga palun öelge mulle, mis ma peaksin tegema, kui jätkuvalt mind selle inimese lollustega kursis hoitakse?
-
Beebi esimest haigestumisest, kiirabiga lastehaiglas käigust, suurest apteegi-arvest ja uutest tuultest
Tulime 23.10.23 oma reisilt tagasi ja kohe sellel ööl juhtus nii, et beebs iga kahe tunni tagant nuttis. Öösel oli tunda, et ta on väga kuum. Hommikul kui kraadisin, siis oligi palavik 38. Panin kohe efferalgani küünla (80mg), mis mul juba ammu oli koju varutud. Päeva peale läks beebi olemine üha kehvemaks ja nii kurb oli teda sellises olekus näha. Hakkasin lausa ise nutma. Kreios, kes alati nii rõõmus ja energiline poiss, oli täiesti energiast tühi. Õnneks ta ikka sõi ja jõi piima, see oli vähemalt kergendus, aga õhtuks läks asi üha hullemaks. Ma ei ole see, kes tahaks iga asja peale kiirabi kutsuda, aga kui laps ainult magas ja…
-
Rhodoselt Symi saarele, Marmarisse ja Lindosesse
Reedel käisime siis Symi saarel, laupäeval Marmarises ja pühapäeval Lindoses. Tegelikult kõik tripid sujusid õnneks ilma igasuguste viperusteta. Mulle meeldis Symi saar väga. Selline väike “Kreeka veneetsia”, kuigi pean ütlema, et oli ka häirivaid faktoreid. Nimelt selline tunne, et kogu aeg oled rolleritel ja autodel ees. See on nii pisike saar, aga selle eest rollereid, mis kogu aeg pinisevad ja kihutavad on liiga palju. Peab hoolikalt vaatama, et kellelegi ette ei jää, kuna nad sõidavad ka majade vahel pisikestel teedel jne. Kütusehais on pidevalt ninas.